6. Nädal: Intellektuaalomand – Mis töötab ja mis mitte?

Lugedes selle nädala materjale intellektuaalomandist, jäin mõtlema, kui keeruline on tasakaal leida autori õiguste kaitse ja ühiskonna huvide vahel. IT-õpetajana näen seda vastuolu iga päev – õpilased tahavad vabalt jagada ja kasutada sisu, aga autorid tahavad oma töö eest õiglast tasu. WIPO mudel pakub erinevaid tööriistu, kuid mitte kõik neist ei toimi tänapäeval enam hästi. Vaatame kahte komponenti: üks, mis töötab, ja teine, mis vajaks põhjalikku muutmist.

Toimib: Kaubamärk

Kaubamärk on üks väheseid intellektuaalomandi komponente, mis töötab tänapäeval üsna hästi. See on "sõna, nimi, sümbol või kujund, mida kasutatakse kaupade turustamisel kaupade allika äranäitamiseks". IT-õpetajana toon tihti näiteid: Intel Inside, Windows, Apple. Need on selged, äratuntavad ja need ei takista innovatsiooni.

Kaubamärk kaitseb nime ja logo, aga mitte ideed ennast. See tähendab, et keegi teine võib teha täpselt sama toote, lihtsalt teise nime all. Võrdleme kasvõi "kokakoola moodi" jooke poes – neid on kümneid, kõik legaalsed. Või nagu materjal toob välja: üks müüb "pad'i" ja teine "tab'i". See on aus konkurents.

Probleemiks on muidugi võltsingud (Adibas, Niki), aga need on pigem täitemehe probleem, mitte seaduse enda viga. Kaubamärk on selge, praktiline ja ei takista teisi tegutsemast.

Muutmist vajav: Patent

Patent on aga täiesti teine lugu. "Patent mingi leiutise eest on leiutajale vastava ameti poolt taotluse alusel kinnitatud ajutine monopoolne õigus." Kehtivusaeg on 20 aastat – see on absurdselt pikk aeg kiiresti arenevas tehnoloogiavaldkonnas.

IT-õpetajana näen seda probleemi selgelt. Materjal toob välja kurvad näited ajaloost: AT&T monopoliseeris patentide abil kommunikatsioonitööstuse ja lükkas raadio laiema kasutuselevõtu 20 aastat edasi. General Electric ostis ära Edmund Germeri päevavalguslambipatendiid – tulemus oli sama. Farmaatsiatööstus patenteerib AIDSi ja sclerosis multiplex'i ravimeid – tulemuseks on kõrged hinnad ja kättesaamatus arengumaades.

USA tarkvarapatendid on veel hullemad. Patenditud on "hiire topeltklõps", "hiirega lohistamine", isegi "sinise servaga aken". See ei ole innovatsioon – see on innovatsiooni takistamine. Väikefirmad ei suuda end suurfirmade patendiportfellide vastu kaitsta.

Lahendus? Patent peaks kehtima maksimaalselt 5 aastat tehnoloogiavaldkonnas. See annab autorile õiguse saada oma töö eest tasu, aga ei külmuta tööstust 20 aastaks paigale.

Lõpetuseks võib öelda, et intellektuaalomand vajab põhjalikku reformi. Kaubamärk näitab, et lihtne ja selge süsteem töötab. Patent näitab, et liiga pikad tähtajad ja ebamäärased kriteeriumid toovad kaasa innovatsiooni pidurdumise. Õpetajana pean õpetama oma õpilastele, et seadused ei ole kivisse raiutud – need võib ja peab muutma, kui nad enam ei teeni ühiskonna huve.

Kasutatud materjal:

E-ITSPEA 6: Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber. Kättesaadav: https://wiki.itcollege.ee/index.php/E-ITSPEA_6:_Arvutid_ja_paragrahvid_I%CB%90_tants_intellektuaalomandi_ümber